Miks ma abielus ei ole?

Foto: Sven Tupits

Ah et miks ma siis abielus ei ole? Ei no tõepoolest, keda see peaks huvitama? Aga näe huvitab. Varem või hiljem on kõik mu sugulased, sõbrad, tuttavad ja poolvõõradki selle küsimuse esitanud. Ise sellise näoga, et kas mul siis piinlik pole niimoodi patus püherdada, mehega juba 12 aastat koos elatud.
Ega eriti ei olegi piinlik. Piinlik on hoopis siis, kui hakkan sõbrannale välismaale sünnipäevakaarti saatma ja pean talle ette helistama, et kuule kallis sõbranna, mis su perekonnanimi praegu on? Jätsid sa uuesti abielludes eelmise mehe nime, võtsid uue nime või oled taas neiupõlvenimega juhuks, kui veel peaksid abielluma? Muidu hakka jälle nime vahetama. Ja mis su laste perekonnanimed on? Niipalju siis abielu pühadusest ja sellest, et heas ja halvas, kuni surm meid lahutab. Teadmiseks, et kolmest abielust kaks lahutataksegi ja ma ei mõsta oma sõbrannat õnneotsingutel sugugi hukka. Tema esimene abielu sõlmiti siis, kui abielueelset seksi ja eriti lastesaamist peeti moraalituks ja koos saigi elada ainult abielus olles.
Muide, ma ei ole sugugi abielu vastu, pigem poolt. Kui üks meist sooviks tõepoolest abielluda, siis me ka abielluksime, me ju armastame teineteist. Antud juhul on nii, et mina ei taha pulmakorraldusega tegeleda (aitab ka laste sünnipäevade korraldamistest) ja Andres ei viitsi. Ning eks ma veidi pelgan ka seda "päris" abielu. Kui miski nii hästi toimib nagu meie praegune suhe, siis miks peaks seda torkima?
Äkki on hoopis nii, et kui annad ametliku allkirja ametnike ja tunnistajate ees, siis saab vabadusest kohustus. Muidugi on meil kohustusi ka praegu. Kolme lapse kasvatamine ja eluaegne kodulaen on piisavalt suurt vastutusvõimet nõudev kohustus.
Igapäevaselt ma seda vastutuseks ei pea, lihtsalt normaalne elu. Arvan, et kõige sügavam kõigist võimalikest liitudest kahe inimese vahel on liit läbi laste. Aga seltskonnas vesteldes on siiski imelik oma mehe kohta elukaaslane öelda, sõna tähendus ei ole just eriti tõsiseltvõetava sisuga, kõlab rohkem nagu ajutine kaaslane. Asi on küll suhtumises, mitte sõnas, sest sõna ELUkaaslane on ju suurema sisemise jõuga, kui ABIkaasa. Viimane kõlab, nagu peaksin endal
koduabilist. Kõlagu need sõnad kuidas tahes, naudin oma suhet sellisena, nagu ta on ja kui selle juurde peaks kunagi ka kuuluma üks uhke pulmapidu, siis õige aeg ei ole lihtsalt veel
saabunud.

Eve

Aga mida Sina arvad, kas ja miks peaks/ ei peaks abielluma?
Kommenteeri!