Kui "Tere õhtust!" augustis lõppes, lubasin (oma alati) suure suuga, et kõik-kõik-on-uus-septembrikuust hakkan jälle sportima. Olgem ausad - ma polnud vahepeal kaks aastat lillegi liigutanud. Kallid kaasmaalased, lubage, et teatan alandlikult: Elis jookseb taas!
Peale kolme nädalat sellest mõtlemist tõusingi ühel esmaspäeval, tõmmates otsustavalt selga spordiriided. Sellest alates lippangi nüüd kodulähedases Schnelli pargis. Kui juhtun jooksma hommikuti, teen ringe koos seal samas kehalise tunnis käivate Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilastega. Päris naljakas on nende nägemine - tuleb meelde, kuidas ise kooli ajal kehalise tunde nagu tuld vältisin. Kust sai lõigata, sealt lõikasime (Gustav Adolfi omadel muidugi pole viilimisvõimalustega vedanud - üle tiigi ju ei hüppa, et mõnisada meetrit võita). Poole ajast jalutasime ja ajasime niisama jooksurajal juttu nagu daamid ennemuiste. Aga üleüldse tundus mõistlikum mõni külmetushaigus endale juurde luuletada ja 45 minutit targa näoga passida. Ja nüüd - seesama laiskvorst jookseb lausa vabatahtlikult!
Kui oma terviseringe teen, hõikavad kambakesi mulle vastu sörkivad õpilased mõnikord "Sa oled ju SEE!!!..." Kõik vaatavad korraga mulle järgi ja ütleja selgitab: "Elis, noh!". Siis ma lehvitan rõõmsalt ja püüan värsket ilmet näole manada, teades, et olen näost seksikalt punane nagu peet, juuksed kleepumas leemendavale laubale. Huvitav, kuidas mind niisugusena ära tuntakse? Või siis õhtuti, kui kool on läbi - ka sel ajal näeb pargis minevikunägemusi. Erinevad puualused, õhtupäikesega kaetud murulaigud ja pargipingid on kaetud tsillivate kampadega. Eriti meeldivad mulle need skulptuuridena üksteise külge naalduvad suudlevad paarikesed. Jooksed esimest korda mööda - nad ei liigutagi, vaid on langenud üheskoos mingisugusesse liibuvasse transsi, koolikotid pingi kõrval maas ja kodutööd kõik tegemata. Jooksed teist korda mööda, ikka ei mingit muutust. Jõuad kolmadale ringile ja tüdruk on JUBA vahetanud asendit, sest vereringlus poisi jalgades oli peatumas. Möödud neljandat korda (teeseldes, et sa ei vaata) ja paarike kõõritab sind arusaamatult - oled ära eksinud või mis sa tiirutad siin - peikat pole? (Vat ei ole jah!)
Jooksmine on mind ka uudse sisekaemuseni juhatanud. Ükspäev, minnes jälle oma ringile, avanesid parki jõudes taevakraanid ja alla hakkas langema suuuuuuri raskeid piisku. No pigem oli tegu loodusliku dushiga. Lidusin oma väledaimate hüpetega suure kastani alla ja asusin murelikult ilma vaatlema. Taevas polnud märkigi olude paranemisest. Helistasin korterikaaslasele Maretile, teatades, et mina küll koju ei tule, kui ta mulle selle kastani alla autoga järgi ei sõida. Ta saatis mu seenele (õnne proovida ju ikka võis). Kössitasin parasjagu nukralt suure puu all, kirudes kurja saatust kui nägin, et mulle on lähenemas teinegi tervisesportlane. Ulja näoga naine sörgib ja tundub, et vihasest vihmast hoolimata pole tal kuhugi kiiret. Ja mul plahvatab peas üks iidne vanasõna, mille tähendus sel silmapilgul oma geniaalsuses teatavaks sai:
"Kui vihma sajab, siis tuleb märjaks saada."
Astusin puu alt välja. Ja hakkasin jälle jooksma. Läbi loikude, plirts-plärts, oma saatusele vastu. Ja kuidagi väga hea oli olla, sest mulle jõudis kohale, et ma teen peale kahte aastat pausi jälle sporti - teen seda, sest see meeldib mulle ja kui tahan, võin joosta ka siis kui vihma kallab! Vot sellised lood on minuga. Ja teie minge ka õue ja tehke paar kiiremat ringi. Muidugi kui te ei karda oma meeldivalt aega veetvale võsukesele ootamatult peale sattuda (mure on muidugi teiepoolne - nemad ei pane teid ilmselt tähelegi)!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Tere. Ma ei tea kuhu ma need kommentaarid pean jätma, niiet ma jätan need siia. Niisis suvel jälgisin ma teie saadet suure huviga. Meeldis, et oid äga erinevad saatekülalised ja ka teemade ring varieerus mitmeti. Kuid eiti meeldis mulle, et te rääkisite suhtetest ja ka nagu Elis, olen ka mina vallaline. eega pakub mulle huvi just suhete teemad ja loomulikult mehed. Ma saan aru, et eestis pole neid staare väga paljud, kuid siiski meeldiks mulle kui stuudios oleksid värvikad külalised ja miks mitte ka lihtsalt meie "vaprad ja ilusad".Nö "igapäeva" teemad on ju küll toredad, kuid (ma loodan, et pole isekad) sooviks siiski noorematele orienteerutud arutelusid. Ja minu idee on, see-et te võiksite ka pidudedest rääkida.. miks mitte? Tallinnast on ju saamas peolinn ja neid pidusid kuhu minna pole tgelikult mitte vähe, seega kas mini kokkuvõtte juba toimunud või toimuva hakkavatest pidudest ju võik ka olla või siis mingid üritused ja siis soovitused jne. Ma ei teagi kuidas seda edasi arendada... et mida selga panna nt :P Igaljuhul edu teile uue hooaja puhul ja palju uusi väljakutseid ja kordaminekuid!!
Jõudu Elisele enda käsilevõtmises! Ma püüan siin ka ennast ikka vahelduva eduga trenni vedada. Häda selles, et tõesti ei viitsi:) Nii et tean väga hsäti mida Sa tunned.
Aga ole tubli!
Vaatan teie saadet ikka huviga! Olete kõik mu lemmiksaatejuhid!
Post a Comment